Kunming 88sel:
Jep, uus kaamera. Kohe hakkame Dali poole liikuma.
Saturday, March 31, 2012
Wednesday, March 28, 2012
The Great Firewall
Nyyd kus p2ike on t6usnud, on lausa raske uskuda, et ka Kunmingis on taolisi hommikuid nagu eilne.
Myyride peal on veel maalinguid, mis on vist maalitud tollel hallil ja kylmal hommikul. Aga tundub, et keegi neid maalinguid ei vaata. Kunmingi kesklinn on kenasti planeeritud. Inimesed on ilusad ja soojad. M6ned tydrukud on eriti ilusad - ka Mari arvab nii. K6ik l22nemaailma mugavused on olemas, aga l22nemaailma inimesi linnas jalutades peaaegu ei n2egi. Kui n2iteks Taimaal pidi k6vasti vaeva n2gema, et nii-8elda p2ris Taimaad n2ha, siis siin v6ib minna p6him6tteliselt ykskk6ik kuhu ja Hiina on su ymber ning ta saab osaks sinust.
M6ned senised t2helepanekud:
*6htu algus pargis. Synkroontantsu massid tulevad hiljem, aga niisama muusikud ja soolotantsijad on juba kohal. Neil k6igil on sellised umbes 10x10cm suurused v6imendid, kuhu muusikutel on yhendatud v2ike mikrofon ja tantsijatel mingi fono. Etteasteid on v2ga erinevaid. Alates virtuoosest Hiina traditsioonilise muusika b2ndist, l6petades yhe vanat2dikesega, kes istub yksinda yhel pingil, m2ngib kassetipleieril mingeid lugusid ja laulab kaasa - loomulikult mikrofoni. Kellelgi ei olnud peaaegu yldse publikut, aga esinemismaneer umbes nagu laulaks staadionile. P2ris tore vaatepilt tegelikult.
*V6i n2iteks selline kummaline fakt: Hiina valitsus teatavasti on blokeerinud facebook'i, google'i, youtube'i ja veel mitmed saidid, aga linna k6ige populaarsema hosteli arvutinurgas on suurelt seina peal t2psed juhised, kuidas proxyt kasutada, et Suurest Tulemyyrist m88da p22seda.
*V6i n2iteks meie tehnikaotsingud. Teatavasti ei ole mul hetkel kaamerat, aga kange tahtmine on filmida ja pildistada. M6tlesin, et ostaks siis juba iPhone ja saaks ka interneti kaasa. M6tlesime, et ei tea, kas siin linnas Apple store'e ka on. Selgus, et neid on 22 tykki. Ja mitte ykski ei ole t6eline. Ukse kohal on suur Apple'i logo, kujundus on k6ik justkui 6ige, teenindajatel on Apple s2rgid seljas. Ja v6ib-olla isegi m6ni neist poodidest myyb p2ris iPhone'e, aga kunagi ei v6i teada, kas see mitte h2kitud ei ole ja j2rgmise update'iga lukku ei l2he.
Sattusime siis yhte suuremasse ostukeskusesse, tehnikaosakonda. V2ljan2gemise poolest umbes nagu Kaubamaja viies korrus, aga suurem. Vaatasin, et seal Canonid, Lumixid ja muud taolised ysna hea hinnaga myygil. Olin Canon IXUS 220 kohta h2id s6nu kuulnud ja testvideoid vaadanud ning m6tlesin, et ostan siis 2ra. Kysisin kaamerat n2ha, mis mulle ka v6imaldati. Kaamera l2ks k2ima ja tundus kohe kuidagi imelik. Kuidagi plastmassine ja logisev. Pilt oli juba display pealt v2ga kehv ja menyyd umbes sama kehvad kui minu esimesel digiseebikarbil yle kymne aasta tagasi. Ja videot sellega kohe kindlasti ei saanud teha. Seega, see ei olnud tegelikult Canon IXUS 220, vaid mingi v2ga imelik toode, mis on tehtud eesm2rgiga heausklikke ostjaid petta. V6ib-olla kunagi kui Hong Kongi satume, saan omale l6puks j2lle kaamera.
*Rahaga juhtus ka yks naljakas seik meil siin. Hakkasin eile automaadist raha v2lja v6tma ning automaat ytles, et "insufficient funds". Kuna mul esialgu ei 6nnestunud siin ID-kaardi lugejat installida, helistasin panka ja teatasin, et mind on r88vitud, kuna enda teada oli mul veel kuu aega tagasi ysna palju raha. Ja k6ik on siin Aasias ju nii odav! L6puks aga 6nnestus mul ikkagi internetipanka sisse logida ja sai selgeks, et ma lihtsalt olin k6ik laiaks l88nud.
6nneks tuleb raha alati juurde, kui on perekonnaga vedanud. Otsustasime siiski, et edaspidi proovime kahe peale umbes 200 yuaniga p2evas (sisse arvatud ka 88bimine) hakkama saada.
Hetkel j22me veel Kunmingisse.
Myyride peal on veel maalinguid, mis on vist maalitud tollel hallil ja kylmal hommikul. Aga tundub, et keegi neid maalinguid ei vaata. Kunmingi kesklinn on kenasti planeeritud. Inimesed on ilusad ja soojad. M6ned tydrukud on eriti ilusad - ka Mari arvab nii. K6ik l22nemaailma mugavused on olemas, aga l22nemaailma inimesi linnas jalutades peaaegu ei n2egi. Kui n2iteks Taimaal pidi k6vasti vaeva n2gema, et nii-8elda p2ris Taimaad n2ha, siis siin v6ib minna p6him6tteliselt ykskk6ik kuhu ja Hiina on su ymber ning ta saab osaks sinust.
M6ned senised t2helepanekud:
*6htu algus pargis. Synkroontantsu massid tulevad hiljem, aga niisama muusikud ja soolotantsijad on juba kohal. Neil k6igil on sellised umbes 10x10cm suurused v6imendid, kuhu muusikutel on yhendatud v2ike mikrofon ja tantsijatel mingi fono. Etteasteid on v2ga erinevaid. Alates virtuoosest Hiina traditsioonilise muusika b2ndist, l6petades yhe vanat2dikesega, kes istub yksinda yhel pingil, m2ngib kassetipleieril mingeid lugusid ja laulab kaasa - loomulikult mikrofoni. Kellelgi ei olnud peaaegu yldse publikut, aga esinemismaneer umbes nagu laulaks staadionile. P2ris tore vaatepilt tegelikult.
*V6i n2iteks selline kummaline fakt: Hiina valitsus teatavasti on blokeerinud facebook'i, google'i, youtube'i ja veel mitmed saidid, aga linna k6ige populaarsema hosteli arvutinurgas on suurelt seina peal t2psed juhised, kuidas proxyt kasutada, et Suurest Tulemyyrist m88da p22seda.
*V6i n2iteks meie tehnikaotsingud. Teatavasti ei ole mul hetkel kaamerat, aga kange tahtmine on filmida ja pildistada. M6tlesin, et ostaks siis juba iPhone ja saaks ka interneti kaasa. M6tlesime, et ei tea, kas siin linnas Apple store'e ka on. Selgus, et neid on 22 tykki. Ja mitte ykski ei ole t6eline. Ukse kohal on suur Apple'i logo, kujundus on k6ik justkui 6ige, teenindajatel on Apple s2rgid seljas. Ja v6ib-olla isegi m6ni neist poodidest myyb p2ris iPhone'e, aga kunagi ei v6i teada, kas see mitte h2kitud ei ole ja j2rgmise update'iga lukku ei l2he.
Sattusime siis yhte suuremasse ostukeskusesse, tehnikaosakonda. V2ljan2gemise poolest umbes nagu Kaubamaja viies korrus, aga suurem. Vaatasin, et seal Canonid, Lumixid ja muud taolised ysna hea hinnaga myygil. Olin Canon IXUS 220 kohta h2id s6nu kuulnud ja testvideoid vaadanud ning m6tlesin, et ostan siis 2ra. Kysisin kaamerat n2ha, mis mulle ka v6imaldati. Kaamera l2ks k2ima ja tundus kohe kuidagi imelik. Kuidagi plastmassine ja logisev. Pilt oli juba display pealt v2ga kehv ja menyyd umbes sama kehvad kui minu esimesel digiseebikarbil yle kymne aasta tagasi. Ja videot sellega kohe kindlasti ei saanud teha. Seega, see ei olnud tegelikult Canon IXUS 220, vaid mingi v2ga imelik toode, mis on tehtud eesm2rgiga heausklikke ostjaid petta. V6ib-olla kunagi kui Hong Kongi satume, saan omale l6puks j2lle kaamera.
*Rahaga juhtus ka yks naljakas seik meil siin. Hakkasin eile automaadist raha v2lja v6tma ning automaat ytles, et "insufficient funds". Kuna mul esialgu ei 6nnestunud siin ID-kaardi lugejat installida, helistasin panka ja teatasin, et mind on r88vitud, kuna enda teada oli mul veel kuu aega tagasi ysna palju raha. Ja k6ik on siin Aasias ju nii odav! L6puks aga 6nnestus mul ikkagi internetipanka sisse logida ja sai selgeks, et ma lihtsalt olin k6ik laiaks l88nud.
6nneks tuleb raha alati juurde, kui on perekonnaga vedanud. Otsustasime siiski, et edaspidi proovime kahe peale umbes 200 yuaniga p2evas (sisse arvatud ka 88bimine) hakkama saada.
Hetkel j22me veel Kunmingisse.
Monday, March 26, 2012
Aidaa Laos, tere Hiina
M88dunud n2dalal, kui me veel Laoses olime, k2isime v2iksel kolmep2evasel dzunglimatkal. Esimesel 88l, kui k6ik juba magasid, aga minul und ei tulnud, kogesin midagi ilusat. P2eval ja ka 6htul oli terve dzungel v2ga l2rmakas, tsikaadid kohati ikka k6rvulukustavad, aga umbes kella kolme-nelja paiku 88sel j2id vait k6ik peale kolme linnu, kes enam-v2hem kolmnurgas ymber meie asetsesid. Ma olen ysna kindel, et see oli muusika. Kui ma seda oleksin mingisuguse lindi pealt kuulnud, oleksin ma olnud kindel, et keegi on selle komponeerinud, aint et see keegi on t6en2oliselt tulnukas, sest inimesed ei m6tle niimoodi. Ja kuna olime m2gede vahel, siis nende lindude h22led ka kajasid. Aga mitte nii h6iked kajavad, vaid nagu reverb. Umbes tund aega j2rjest h22litsesid linnud kindlas j2rjekorras, yksteist t2iendades, igayks tuues kuuldavale ainult paar tiutsu. Monotoonselt transsiv, samas liiga dynaamiline, et ma seda t2pselt kirjeldada suudaksin.
Teise 88 oma matkast veetsime yhe hilltribe'i juures. Elasid kyll nagu kiviajal, aga kuna neil neid turiste seal nii tihti k2ib, suhtuti meisse nagu klientidesse kusagil kehvas hostelis, mitte kui kylalistesse. Kes ehedamat kogemust tahab, soovitan ennast ise m6nda kylakesse satutada, nagu meie Kiu-Kachamis k2isime.
Eile varahommikul hakkasime Laosest, Luang Nam Tha'st bussiga tulema ja t2na varahommikul, natuke aega tagasi, j6udsime Kungmini.
Ytleme nii, et meie sisenemine siia riiki ei l2inud just k6ige sujuvamalt. Luang Nam Tha'st viis meid buss yle Hiina piiri (kus meid ysna p6hjalikult l2bi otsiti) Mengla'sse. Menglasse j6udnud, tahtsime saada bussijaama, et edasi s6ita Jinghongi ja sealt Kunmingi. Aga meil ei olnud yhtki Hiina yuani, rahvusvahelisi ATM'e selles linnas polnud ja pank ka millegip2rast ei tahtnud raha vahetada. K6ikjal ainult hieroglyyfid ja l2rm. Tykk aega jaurasime yhe taksojuhiga, kes oli kyll abivalmis, aga meie olukorda h2sti ei m6istnud. L6puks saime t2naval yhe tyybi k2est h2sti kehva kursiga m6ned bahtid yuanideks vahetada ning saime bussile, mis meid Jinghongi viis. Seal saime juba raha v2lja v6tta ja ostsime piletid Kunmingisse. Oli selline tavaline Hiina moodi sleeper buss: kolm kitsast narit k6rvuti, igayks suitsetab millal iganes ta soovib, kui kellelgi on kellelegi midagi 8elda - n2iteks minu k6rval lesival hiinlannal oma v2ikesele lapsele -, siis n2ib kombeks olevat seda teha v6imalikult valjusti, 88sel yhes military checkpointis tehti j2lle l2biotsimine ja dokumendikontroll jne... K6ike seda arvesse v6ttes, sai isegi p2ris h2sti magada.
Aga intensiivsed on need saabumised, mis toimuvad kylmadel hommikutel nagu t2nane. Hommikutel kus p2ike p2ris korralikult ei t6usegi. Kui yks kehvasti istuva ylikonnaga noormees oma vana motorolleri nuudlipoe ette pargib. T6en2oliselt oma vanemate ainuke laps, suured, liiga suured ootused tema 6lul. Yritab teha seda, mida temalt oodatakse. Ja k6ik on nii hall. T2nane hommik Kunmingis oli selline.
Kui ma Kunmingit esimest korda kylastaksin, uuriksin juba, et kuhu siit p6geneda, aga t6tt 8elda olen ma siin juba k2inud (4 aastat tagasi) ja sellest ajast saati olen ikka siia tagasi igatsenud. Tuleks ainult p2ike v2lja. Liiga rutakalt saatsime oma soojad riided postiga Eestisse.
Ahjaa, facebook, google ja youtube on Hiina valitsuse poolt blokeeritud. Aga ma varsti v6ib-olla saan l2bi proxy ikkagi ligi neile.
Teise 88 oma matkast veetsime yhe hilltribe'i juures. Elasid kyll nagu kiviajal, aga kuna neil neid turiste seal nii tihti k2ib, suhtuti meisse nagu klientidesse kusagil kehvas hostelis, mitte kui kylalistesse. Kes ehedamat kogemust tahab, soovitan ennast ise m6nda kylakesse satutada, nagu meie Kiu-Kachamis k2isime.
Eile varahommikul hakkasime Laosest, Luang Nam Tha'st bussiga tulema ja t2na varahommikul, natuke aega tagasi, j6udsime Kungmini.
Ytleme nii, et meie sisenemine siia riiki ei l2inud just k6ige sujuvamalt. Luang Nam Tha'st viis meid buss yle Hiina piiri (kus meid ysna p6hjalikult l2bi otsiti) Mengla'sse. Menglasse j6udnud, tahtsime saada bussijaama, et edasi s6ita Jinghongi ja sealt Kunmingi. Aga meil ei olnud yhtki Hiina yuani, rahvusvahelisi ATM'e selles linnas polnud ja pank ka millegip2rast ei tahtnud raha vahetada. K6ikjal ainult hieroglyyfid ja l2rm. Tykk aega jaurasime yhe taksojuhiga, kes oli kyll abivalmis, aga meie olukorda h2sti ei m6istnud. L6puks saime t2naval yhe tyybi k2est h2sti kehva kursiga m6ned bahtid yuanideks vahetada ning saime bussile, mis meid Jinghongi viis. Seal saime juba raha v2lja v6tta ja ostsime piletid Kunmingisse. Oli selline tavaline Hiina moodi sleeper buss: kolm kitsast narit k6rvuti, igayks suitsetab millal iganes ta soovib, kui kellelgi on kellelegi midagi 8elda - n2iteks minu k6rval lesival hiinlannal oma v2ikesele lapsele -, siis n2ib kombeks olevat seda teha v6imalikult valjusti, 88sel yhes military checkpointis tehti j2lle l2biotsimine ja dokumendikontroll jne... K6ike seda arvesse v6ttes, sai isegi p2ris h2sti magada.
Aga intensiivsed on need saabumised, mis toimuvad kylmadel hommikutel nagu t2nane. Hommikutel kus p2ike p2ris korralikult ei t6usegi. Kui yks kehvasti istuva ylikonnaga noormees oma vana motorolleri nuudlipoe ette pargib. T6en2oliselt oma vanemate ainuke laps, suured, liiga suured ootused tema 6lul. Yritab teha seda, mida temalt oodatakse. Ja k6ik on nii hall. T2nane hommik Kunmingis oli selline.
Kui ma Kunmingit esimest korda kylastaksin, uuriksin juba, et kuhu siit p6geneda, aga t6tt 8elda olen ma siin juba k2inud (4 aastat tagasi) ja sellest ajast saati olen ikka siia tagasi igatsenud. Tuleks ainult p2ike v2lja. Liiga rutakalt saatsime oma soojad riided postiga Eestisse.
Ahjaa, facebook, google ja youtube on Hiina valitsuse poolt blokeeritud. Aga ma varsti v6ib-olla saan l2bi proxy ikkagi ligi neile.
Monday, March 19, 2012
The Quest for Holy Parmupill
Mulle oli oma v2ike seikluskindel kaamera oma toredate pildikeste ja videotega liiga palju meeldima hakanud. Seega, kui ma ta tunniks ajaks internetikohvikusse unustasin, ta kadus. V6i kadus ta hoopis, kuna olin just minemas kohta, kus v2ga oleks tahtnud pildistada ja filmida?
Mulle meeldivad parmupillid, nii et olen neid ikka otsinud selle reisi jooksul. Indiast leidsin vaid roostetanud suveniirpille. Taimaalt, t2nu v2iksele uurimist88le ja heale 6nnele, 6nnestus mul saada m6ned ysna haruldased ja laheda k6laga hmongi ja yao m2gih6imude bambusparmupillid.
Juba enne Laosesse tulekut, olin ma n2inud yht youtube videot, kus v2idetavalt m2ngiti Laose parmupilli. Kirjutasin siis video omanikule, tema omakorda kirjutas inimesele, kellelt ta selle pilli sai ning viimane, natuke k6hklevalt, informeeris mind, et Luang Prabangi ja Vang Viengi vahel on v2ike kyla, mille nimi h22ldub umbes nagu "Kyo-ka-jam". Google mapsi abil leidsin oletatava kyla yles. Kylas tuli otsida hmonge ja kysida parmupilli kohta.
Otsustasime h22letada. Ysna pea peatus yks tumedate klaasidega auto, mis selgus, et oli valgeid, enam-v2hem eelmine p2ev lennukilt tulnud turiste t2is ning kysiti raha. Kuna aga juht meie kylakest teadis (poole tee peal tema sihtpunkti) ja 60000 kippi ei tundunud eriti suur summa, l2ksime peale.
P2rast kaht ja poolt tundi iiveldamaajavat s6itu pandi meid l6puks tee 22rde maha. Seal samas oligi kyla. Tee22rsed majad olid yhekordsed ja enamasti vist ka yhetoalised. Tehtud ilustusteta, tumedatest laudadest, v2heste akendega, h2marad. M6nedes v6is n2ha inimesi pikutamas ja oli suitsusauna l6hna. Sama l6hn kattis tegelikult tervet kyla ja m6jus mulle kuidagi nostalgiliselt, tuletades lapsep6lvest meelde, kuidas meie pere laup2eviti Kytil saunas k2is. See l6hn tuli ymberkaudsetest m2gedest, kus alep6llunduse jaoks lapikesi p6letati ja ka kodadest, mis olidki suitsutare tyypi, nagu koduloo 6pikus.
Ka noored tydrukud, kes tee 22res puuvilju myysid l6hnasid meeldivalt suitsu ja pesuvahendita pestud riiete j2rele. Parmupillist nad kyll midagi ei teadnud, aga oskasid meid hmongide poole suunata. Kohe kui tee22rsete laudmajade fassaadist m88dusime, oli v2ga national geographic tunne.
Nagu SG-1 l2bi t2hev2rava astudes sattusime bambusonnide kylasse. Kaevu juures naised pesid ennast. Lapsed jooksid ja m2ngisid. Hyttide vahel, kynklikul maastikul looklesid k6vakstallutud mullaga rajad. Lapsed aina hyydsid "Sabadii" ja meie vastasime. M6ned vanemad tulid oma sylelastega hyttidest v2lja ja tahtes oma lastele once-in-a-lifetime kogemust pakkuda, 2rgitasid neid meile lehvitama ja sabadii hyydma, aga enamik sylelapsi olid vait ja lihtsalt vaatasid meid l2bi oma suurte mustade pupillide. Enamik naisi kandis v2hemalt poolest kehast rahvariideid. Meestel oli seljas, mis juhtus, aga yhtseks tegi stiili see, et k6ik riided olid kantud yle kantuse piiri.
Teretasime yht teismelist, piimavuntside, l6hkiste kiledresside ja suure matcheetega poissi ja n2itasime talle vietnami dan moid, mis peaks siin valmistatavatele ysna sarnane olema. Esialgu ta lihtsalt naeratas ja kehitas 6lgu, aga kimbatuses tegime veel m6ned v2ga umbm22rased kehakeelsed liigutused, millest me ise ka aru ei saanud, mispeale ta viipas, et me talle j2rgneksime.
Meid viidi yhe onni juurde. "Sabadii", hyydsime ja piilusime sisse. Yks suur tuba, k6vakstallutud muld-savi p6rand, m6ned madalad toolid siin-seal, madratsid seina 22res ja yks tumedast puidust kummut ning riiul, milliseid vabalt v6iks leida m6nest vanast Eesti talumajast. Onnist tuli v2lja nooremapoolne mees. N2itasin talle oma pilli. Uuris seda. Proovisime kysida, et kas ta teeb ka selliseid, aga tulemusteta. M2ngisin natukene, mispeale ta t6i hytist paar madalat tooli ja palus hyti ette varikatuse alla, kividega ringikujuliselt ymbritsetud l6kkeaseme k6rvale istet v6tta. Siis t6i toast yhe karbi ja ladus oma pillid v2lja. P2ris lahedad. Parimad messingist lammelofon-parmupillid, mida olen m2nginud. N2ppisin neid seal m6nda aega ja meie ymber kogunesid m6ned kylaelanikud, peamiselt lapsed. Tundus, et neile meeldis, kuidas ma m2ngisin. Teadsin, et hmongidel peaks olema traditsioon l2bi parmupilli r22kida. Ytlesin l2bi parmupilli "Sabadii", mispeale m6ned lapsed natuke eemale jooksid. Keegi ei teinud katsetki meile midagi myya. Tahtsime v6imalikult viisakalt ja elegantselt uurida, et kas neid pille on v6imalik ka osta, aga guidebooki juures olev s6nastik pakkus ainult "How much?". Seepeale kylamehed arutasid tykk aega omavahel. Hakkasin juba k6hklema, kas olin 6ige kysimuse kysinud. L6puks l2ks pillimeister t2htsalt sisse, t6i kalkulaatori ja toksis sisse ysna v2ikse numbri. Hind mida ma hea meelega maksan, kui tean, et raha l2heb otse meistrile. Ostsin 15 tykki.
Millegip2rast hmongid mulle v2ga meeldivad. Midagi v2ga tuttavlikku on nende k2itumises, kodudes ja rahvariidemustrites. Yks hmong, kelle k2est ma Marile Chiang Mais yhe jaki ostsin, kuuldes, et me oleme eestlased, r22kis, et on selline lugu, et saamid r2ndasid kunagi l6unasse ja segunesid seal hmongidega ning kuni t2nase p2evani synnib hmongidel aegajalt ebahariliku nahav2rvi ja n2okujuga lapsi, nii et mehed naisi truudusetuses kahtlustavad.
J2rgmisel p2eval, ehk t2na, kirjutamise p2eval, h22letasime sealt tagasi. Seekord sattusime v2ikse veoauto peale koos kastit2ie laolastega. V2rske 6hk vastu n2gu puhumas, aeglasem k2ik ja aeg-ajalt peatused, et kedagi peale v6tta - palju m6nusam viis reisimiseks, kui v2ikeses konditsioneeritud bussis halva muusika saatel. Siiski, natuke ajas see s6it iiveldama nii meid kui ka kohalikke, kes aegajalt yle 22re sylitasid. Kuigi hiljem hakkasime kahtlustama, et sylitamine ei pruukinud olla iivelduse p2rast, kui n2gime yht eidekest p6ske pistmas viite erinevat sorti ainet: beetlip2hklid, mingi valge pulber mille ta v2rskete roheliste lehtede vahele pani, midagi tubakasarnast, loorberilehe sarnane kuivatatud leht, millest ta s6i pool. K6ik olid eraldi kotikestes ja karbikestes. P2rast oli tal valmis ka kilekott, kuhu ta oma l8ga sylitas ning viskas siis koti osavalt minu ja Mari vahelt l2bi, tee22rde maha.
Nyyd plaanime p6hja poole trekkima minna.
P.S.
Ilma kaamerata on veidi rahulikum. Kui kaamera oli taskus, m6tlesin liiga palju sellele, kuidas j22dvustada ja teistele n2idata, samas, kui foto pealt nagunii k6ik n2ha ei j22.
Mulle meeldivad parmupillid, nii et olen neid ikka otsinud selle reisi jooksul. Indiast leidsin vaid roostetanud suveniirpille. Taimaalt, t2nu v2iksele uurimist88le ja heale 6nnele, 6nnestus mul saada m6ned ysna haruldased ja laheda k6laga hmongi ja yao m2gih6imude bambusparmupillid.
Juba enne Laosesse tulekut, olin ma n2inud yht youtube videot, kus v2idetavalt m2ngiti Laose parmupilli. Kirjutasin siis video omanikule, tema omakorda kirjutas inimesele, kellelt ta selle pilli sai ning viimane, natuke k6hklevalt, informeeris mind, et Luang Prabangi ja Vang Viengi vahel on v2ike kyla, mille nimi h22ldub umbes nagu "Kyo-ka-jam". Google mapsi abil leidsin oletatava kyla yles. Kylas tuli otsida hmonge ja kysida parmupilli kohta.
Otsustasime h22letada. Ysna pea peatus yks tumedate klaasidega auto, mis selgus, et oli valgeid, enam-v2hem eelmine p2ev lennukilt tulnud turiste t2is ning kysiti raha. Kuna aga juht meie kylakest teadis (poole tee peal tema sihtpunkti) ja 60000 kippi ei tundunud eriti suur summa, l2ksime peale.
P2rast kaht ja poolt tundi iiveldamaajavat s6itu pandi meid l6puks tee 22rde maha. Seal samas oligi kyla. Tee22rsed majad olid yhekordsed ja enamasti vist ka yhetoalised. Tehtud ilustusteta, tumedatest laudadest, v2heste akendega, h2marad. M6nedes v6is n2ha inimesi pikutamas ja oli suitsusauna l6hna. Sama l6hn kattis tegelikult tervet kyla ja m6jus mulle kuidagi nostalgiliselt, tuletades lapsep6lvest meelde, kuidas meie pere laup2eviti Kytil saunas k2is. See l6hn tuli ymberkaudsetest m2gedest, kus alep6llunduse jaoks lapikesi p6letati ja ka kodadest, mis olidki suitsutare tyypi, nagu koduloo 6pikus.
Ka noored tydrukud, kes tee 22res puuvilju myysid l6hnasid meeldivalt suitsu ja pesuvahendita pestud riiete j2rele. Parmupillist nad kyll midagi ei teadnud, aga oskasid meid hmongide poole suunata. Kohe kui tee22rsete laudmajade fassaadist m88dusime, oli v2ga national geographic tunne.
Nagu SG-1 l2bi t2hev2rava astudes sattusime bambusonnide kylasse. Kaevu juures naised pesid ennast. Lapsed jooksid ja m2ngisid. Hyttide vahel, kynklikul maastikul looklesid k6vakstallutud mullaga rajad. Lapsed aina hyydsid "Sabadii" ja meie vastasime. M6ned vanemad tulid oma sylelastega hyttidest v2lja ja tahtes oma lastele once-in-a-lifetime kogemust pakkuda, 2rgitasid neid meile lehvitama ja sabadii hyydma, aga enamik sylelapsi olid vait ja lihtsalt vaatasid meid l2bi oma suurte mustade pupillide. Enamik naisi kandis v2hemalt poolest kehast rahvariideid. Meestel oli seljas, mis juhtus, aga yhtseks tegi stiili see, et k6ik riided olid kantud yle kantuse piiri.
Teretasime yht teismelist, piimavuntside, l6hkiste kiledresside ja suure matcheetega poissi ja n2itasime talle vietnami dan moid, mis peaks siin valmistatavatele ysna sarnane olema. Esialgu ta lihtsalt naeratas ja kehitas 6lgu, aga kimbatuses tegime veel m6ned v2ga umbm22rased kehakeelsed liigutused, millest me ise ka aru ei saanud, mispeale ta viipas, et me talle j2rgneksime.
Meid viidi yhe onni juurde. "Sabadii", hyydsime ja piilusime sisse. Yks suur tuba, k6vakstallutud muld-savi p6rand, m6ned madalad toolid siin-seal, madratsid seina 22res ja yks tumedast puidust kummut ning riiul, milliseid vabalt v6iks leida m6nest vanast Eesti talumajast. Onnist tuli v2lja nooremapoolne mees. N2itasin talle oma pilli. Uuris seda. Proovisime kysida, et kas ta teeb ka selliseid, aga tulemusteta. M2ngisin natukene, mispeale ta t6i hytist paar madalat tooli ja palus hyti ette varikatuse alla, kividega ringikujuliselt ymbritsetud l6kkeaseme k6rvale istet v6tta. Siis t6i toast yhe karbi ja ladus oma pillid v2lja. P2ris lahedad. Parimad messingist lammelofon-parmupillid, mida olen m2nginud. N2ppisin neid seal m6nda aega ja meie ymber kogunesid m6ned kylaelanikud, peamiselt lapsed. Tundus, et neile meeldis, kuidas ma m2ngisin. Teadsin, et hmongidel peaks olema traditsioon l2bi parmupilli r22kida. Ytlesin l2bi parmupilli "Sabadii", mispeale m6ned lapsed natuke eemale jooksid. Keegi ei teinud katsetki meile midagi myya. Tahtsime v6imalikult viisakalt ja elegantselt uurida, et kas neid pille on v6imalik ka osta, aga guidebooki juures olev s6nastik pakkus ainult "How much?". Seepeale kylamehed arutasid tykk aega omavahel. Hakkasin juba k6hklema, kas olin 6ige kysimuse kysinud. L6puks l2ks pillimeister t2htsalt sisse, t6i kalkulaatori ja toksis sisse ysna v2ikse numbri. Hind mida ma hea meelega maksan, kui tean, et raha l2heb otse meistrile. Ostsin 15 tykki.
Millegip2rast hmongid mulle v2ga meeldivad. Midagi v2ga tuttavlikku on nende k2itumises, kodudes ja rahvariidemustrites. Yks hmong, kelle k2est ma Marile Chiang Mais yhe jaki ostsin, kuuldes, et me oleme eestlased, r22kis, et on selline lugu, et saamid r2ndasid kunagi l6unasse ja segunesid seal hmongidega ning kuni t2nase p2evani synnib hmongidel aegajalt ebahariliku nahav2rvi ja n2okujuga lapsi, nii et mehed naisi truudusetuses kahtlustavad.
J2rgmisel p2eval, ehk t2na, kirjutamise p2eval, h22letasime sealt tagasi. Seekord sattusime v2ikse veoauto peale koos kastit2ie laolastega. V2rske 6hk vastu n2gu puhumas, aeglasem k2ik ja aeg-ajalt peatused, et kedagi peale v6tta - palju m6nusam viis reisimiseks, kui v2ikeses konditsioneeritud bussis halva muusika saatel. Siiski, natuke ajas see s6it iiveldama nii meid kui ka kohalikke, kes aegajalt yle 22re sylitasid. Kuigi hiljem hakkasime kahtlustama, et sylitamine ei pruukinud olla iivelduse p2rast, kui n2gime yht eidekest p6ske pistmas viite erinevat sorti ainet: beetlip2hklid, mingi valge pulber mille ta v2rskete roheliste lehtede vahele pani, midagi tubakasarnast, loorberilehe sarnane kuivatatud leht, millest ta s6i pool. K6ik olid eraldi kotikestes ja karbikestes. P2rast oli tal valmis ka kilekott, kuhu ta oma l8ga sylitas ning viskas siis koti osavalt minu ja Mari vahelt l2bi, tee22rde maha.
Nyyd plaanime p6hja poole trekkima minna.
P.S.
Ilma kaamerata on veidi rahulikum. Kui kaamera oli taskus, m6tlesin liiga palju sellele, kuidas j22dvustada ja teistele n2idata, samas, kui foto pealt nagunii k6ik n2ha ei j22.
Thursday, March 15, 2012
Laos
Taimaal sai veel yhtteist tehtud, kuni tundsime, et oleme end Taimaa jaoks ammendanud ja asusime Laose poole teele. Kuna p2ev varem j6in ma end (muide esimest korda selle reisi jooksul) purju, kujunes s6it Laose piirile kannatusterohkeks ja v6ttis yhe p2eva asemel kaks p2eva.
Yletasime Chiang Khongist Mekongi j6e, vormistasime Laose piiril Visa-on-arrivali ja j2tsime Taimaa oma kiiluvette, asudes pika puust paadiga Luang Prabangi poole teele. Seltskonnaks peamiselt valged, aga ka m6ned kylainimesed, kes kaldalt lehvitamise peale yles korjati.
Vaadates neid inimesi seal paadis ja iseennast ja siis neid bambusonnides elavaid kylainimesi j6ekaldal ja neid kes peale tulid - tal on oma parimad riided seljas, pool kyla vaikides teda saatma tulnud, tal on missioon - ja v2ikseid lapsi, kes oma m2ngu korraks katki j2tsid, et kogu oma sydamesoojusega m88duvale paatkonnale lehvitada, vaadates neid tekkis tundeid.
Tundus, et enamik inimesi seal paadis, ka mina ja Mari muidugi, olid tulnud ootustega, et sellest tuleb eriti tore paadis6it, kus saab tuttavaks igasuguste huvitavate, ilusate ja karismaatiliste inimestega, kes kindlasti ise kohe tulevad meiega r22kima. Nyyd aga istusime k6ik seal vaikselt oma kohtadel, lugedes raamatuid, kuulates muusikat v6i kuidagi teisiti v2lja n2idates, et mul on yksi v2ga hea ja ma m6tlesin korraks, et nojah, j2llegi on k6ik t2iesti tavalised, sama igavad kui mina.
Siis aga, kuna me Mariga ei olnud eriti rahul oma kohtadega otse mootori k6rval, l2ksime ahtrisse, kus istusid kolm saksa tydrukut. Nad lugesid raamatuid. L2ksime sinna ja teretasime ning nemad teretasid vastu - tagasihoidlikult, aga r66msalt. Neid r66mustas see, et keegi nende juurde tuli ning mind r66mustas, et keegi minu p2rast r66mustas ning see oli suurep2rane. Seda vist enamik backpackereid siin otsibki. Midagi sarnast toimus kogu paatkonnaga, v2lja arvatud need kellel lihtsalt eriti 6nne ei olnud. Meie 6nn aga on viimasel ajal suurep2rane.
V6ibolla on meil hea 6nn, kuna me hakkame tasapisi aru saama, et ka see tyyp, kes t2naval meile oma suveniiripoe flaierit yritab pakkuda, tahab tegelikult 6nnelik olla. Piinlik on m6elda, kuidas Taimaale saabudes me tuimalt v6i isegi kerge vihaga ignoreerisime k6iki, kes meile midagi pakkuda tahtsid. Sest naeratada v6ib ju ikka - mis see mulle maksab, et inimest inimesena n2ha? Pakkujatyypidega l66pimine on meil juba p2ris toredaks meelelahutuseks kujunemas.
Kella kuue paiku 6htul kinnitas paat otsad Pakbengis - v2ike j6er2ndurite majutamisele spetsialiseerunud kylake. S6ime 6htust, t6usis tuul, l6i 2ikest, lehti lendas, hakkas vihma sadama ning elekter kadus.
J2rgmisel p2eval j2tkus s6it veel yheksa tundi ja oli p2ris muinasjutuline n2ha k6iki neid bambushytikylasid ja inimesi. Nad n2ivad end nii h2sti tundvat ja on v2ga ilusad. Nyyd, Luang Prabangi esmamulje j2rgi v6iks 8elda, et yleyldse on laolased, eriti naised ja lapsed, p2ris ilusad.
6htul kuue paiku j6udsime Luang Prabangi. Teadsin, et Luang Prabang oli kunagise Tai kuningriigi pealinn ja yldse yks t2htis linn ning oletasin, et juba tykk aega enne linna hakkame j6es n2gema ohtralt prygi ja kaldal t88stust, aga yhel hetkel paat lihtsalt peatus yhe suure marmorist trepi ees j6ekaldal ja olimegi kesklinnas.
6nn on meil t6esti hea. V6imalik, et lihtsalt meie nautimisv6ime on kasvanud, aga tundub, et kogu selle reisi jooksul oleme sattunud j2rjest toredamatesse kohtadesse. Juba Taimaa meeldis meile v2ga, aga Laos tundub praegu veel s6bralikum, rohelisem ja odavam. Ja metsikum.
Thursday, March 8, 2012
Vigastena Pais
Neli p2eva tagasi rentisime Chiang Maist motorbike'i, j2tsime oma suured seljakotid guesthouse'i hoiule, v6ttes kaasa ainult 10-liitrise koti k6ige vajalikumaga, ja asusime Pai poole teele.
Pai on hetkel, v2ga populaarne, v6iks vist 8elda, et yks backpackerite meccadest. Pai on umbes Viljandi suurune linn Chiang Maist 110 km kaugusel, aga m2gise ja k22nulise tee t6ttu v6tab siia j6udmine aega umbes 4-5 tundi. Ja seegi tee sai oma praeguse kuju alles kymmekond aastat tagasi. Ymber linna, kohati linna sissegi sulandudes, elab kolm erinevat m2gih6imu.
J6uame l2rmakast linnast v2lja. Oleme juba paar tundi m6nusalt l2bi looduse loogelnud, tee peal ainult paar v2ikest kyla. Poole tee peal p6ikame sillutatud teelt k6rvale, et kohalikku kuumaveegeisrit vaatama minna. On p2ris kena, kuigi eriti k6rgele ei purska. S6idame siis m88da kruusateed tagasi peatee poole ning meil m6lemal on v2ga hea olla - polegi nagu yhtki muret maailmas. Tuleme parasjagu yhest m2est alla ja kiirus l2heb veidi suureks, nii et vajutan 6rnalt pidurit ning isegi enne, kui kogu elu j6uab silme eest l2bi k2ia, oleme rattaga kylili kruusa peal ning k6ik on v2ga imelik.
Mu pluus ja pyksid on l6hki k2risenud, Mari sikutab oma jalga ratta alt 2ra. Ratas veel paar hetke podiseb ja sureb siis v2lja. Ei j6ua t2pselt aru saada, mis kohad on katki ja mis terved, aga verd on igal pool. Altpoolt tuleb yks maastur ja j22b meie juures seisma. T6usen pysti, et neile midagi seletama hakata, aga pea k2ib nii hullult ringi, et sunnib mind teepervele, mulla sisse, pikali heitma. Hea, et meil kiivrid peas olid. M6ned kilomeetrid edasi, samas suunas kuhu autogi oli minemas, on yks Tourist Service Center. Mulle tundub k6ige loogilisem, et meid v6etakse auto peale ning s6idutatakse sinna ning yks autosolijatest j2rgneb meile meie motorbike'il aga kohalikel on vist teised plaanid. Nad annavad meile hoopis vett ja kysivad, et can you drive. "No, not right now", vastan. Olen endiselt pikali, autoga tyybid leiavad ratta pealt rendifirma numbri ja hakkavad seda juba mobiili toksima. M6istan meie perspektiivi ja olengi juba pysti ning ytlen v6imalikult r66msalt "I can drive". Uimerdame Mariga ratta peale ja s6idame ise m6nda maad tagasi, kus meile antakse joodi ja kaks patja, et m6nda aega maas lebada. Esialgu kaalume varianti, et 88seks sinna samma j22da, aga tunnikese p2rast otsustame siiski edasi s6ita.
Nyyd oleme juba neljandat p2eva Pais ja paraneme. Maril on p6lv paistes ja minul selg p6rutada saanud, aga ylej22nud vigastused on ainult pindmised. K2isime ka kohalikus haiglas, kus p2rast kolme tundi ootamist tehti r8ntgenpilt ning sai selgeks, et midagi katki ei ole.
Yldiselt on siin linnakeses p2ris m6nus atmosf22r. Nii kohalikud kui r2ndurid tunduvad justkui ilusamad kui mujal ning saavad omavahel suhteliselt h2sti l2bi. Just 2sja oli tore seik. Veeresime vaikselt motorbike'il m88da linna 22realasid, kus h6imurahvad ja linnainimesed l6imuvad. N2gime yhe ukse peal rippumas kummalisi keelpille. L2ksime uudistama, mispeale yks s6bralik vanem taimaalane tuli ukse peale ja tutvustas meile mingi kummalise m2rgisysteemi abil neid pille. Mina siis tutvustasin talle j2llegi parmupilli m6ningaid nyansse. Seepeale kutsuti meid tuppa ja pandi laua taha istuma. Proovisin natuke ka kohalikku pilli m2ngida ja m2ngisin ka veel veidi parmupilli ja kogusin seal majas endale f2nne - v2hemalt pererahva s6bralikkus pani end niimoodi tundma.
Oma seisundi t6ttu me siiski eriti ringi ei liigu, aga v6ib-olla n6nda rahulikult n2ebki rohkem?
Homme-ylehomme s6idame tagasi Chiang Maisse, v6tame oma Hiina viisad ja m6tleme, kustkaudu Laosesse siseneda. Mind millegip2rast juba kohutavalt t6mbab sinnapoole.
Pai on hetkel, v2ga populaarne, v6iks vist 8elda, et yks backpackerite meccadest. Pai on umbes Viljandi suurune linn Chiang Maist 110 km kaugusel, aga m2gise ja k22nulise tee t6ttu v6tab siia j6udmine aega umbes 4-5 tundi. Ja seegi tee sai oma praeguse kuju alles kymmekond aastat tagasi. Ymber linna, kohati linna sissegi sulandudes, elab kolm erinevat m2gih6imu.
J6uame l2rmakast linnast v2lja. Oleme juba paar tundi m6nusalt l2bi looduse loogelnud, tee peal ainult paar v2ikest kyla. Poole tee peal p6ikame sillutatud teelt k6rvale, et kohalikku kuumaveegeisrit vaatama minna. On p2ris kena, kuigi eriti k6rgele ei purska. S6idame siis m88da kruusateed tagasi peatee poole ning meil m6lemal on v2ga hea olla - polegi nagu yhtki muret maailmas. Tuleme parasjagu yhest m2est alla ja kiirus l2heb veidi suureks, nii et vajutan 6rnalt pidurit ning isegi enne, kui kogu elu j6uab silme eest l2bi k2ia, oleme rattaga kylili kruusa peal ning k6ik on v2ga imelik.
Mu pluus ja pyksid on l6hki k2risenud, Mari sikutab oma jalga ratta alt 2ra. Ratas veel paar hetke podiseb ja sureb siis v2lja. Ei j6ua t2pselt aru saada, mis kohad on katki ja mis terved, aga verd on igal pool. Altpoolt tuleb yks maastur ja j22b meie juures seisma. T6usen pysti, et neile midagi seletama hakata, aga pea k2ib nii hullult ringi, et sunnib mind teepervele, mulla sisse, pikali heitma. Hea, et meil kiivrid peas olid. M6ned kilomeetrid edasi, samas suunas kuhu autogi oli minemas, on yks Tourist Service Center. Mulle tundub k6ige loogilisem, et meid v6etakse auto peale ning s6idutatakse sinna ning yks autosolijatest j2rgneb meile meie motorbike'il aga kohalikel on vist teised plaanid. Nad annavad meile hoopis vett ja kysivad, et can you drive. "No, not right now", vastan. Olen endiselt pikali, autoga tyybid leiavad ratta pealt rendifirma numbri ja hakkavad seda juba mobiili toksima. M6istan meie perspektiivi ja olengi juba pysti ning ytlen v6imalikult r66msalt "I can drive". Uimerdame Mariga ratta peale ja s6idame ise m6nda maad tagasi, kus meile antakse joodi ja kaks patja, et m6nda aega maas lebada. Esialgu kaalume varianti, et 88seks sinna samma j22da, aga tunnikese p2rast otsustame siiski edasi s6ita.
Nyyd oleme juba neljandat p2eva Pais ja paraneme. Maril on p6lv paistes ja minul selg p6rutada saanud, aga ylej22nud vigastused on ainult pindmised. K2isime ka kohalikus haiglas, kus p2rast kolme tundi ootamist tehti r8ntgenpilt ning sai selgeks, et midagi katki ei ole.
Yldiselt on siin linnakeses p2ris m6nus atmosf22r. Nii kohalikud kui r2ndurid tunduvad justkui ilusamad kui mujal ning saavad omavahel suhteliselt h2sti l2bi. Just 2sja oli tore seik. Veeresime vaikselt motorbike'il m88da linna 22realasid, kus h6imurahvad ja linnainimesed l6imuvad. N2gime yhe ukse peal rippumas kummalisi keelpille. L2ksime uudistama, mispeale yks s6bralik vanem taimaalane tuli ukse peale ja tutvustas meile mingi kummalise m2rgisysteemi abil neid pille. Mina siis tutvustasin talle j2llegi parmupilli m6ningaid nyansse. Seepeale kutsuti meid tuppa ja pandi laua taha istuma. Proovisin natuke ka kohalikku pilli m2ngida ja m2ngisin ka veel veidi parmupilli ja kogusin seal majas endale f2nne - v2hemalt pererahva s6bralikkus pani end niimoodi tundma.
Oma seisundi t6ttu me siiski eriti ringi ei liigu, aga v6ib-olla n6nda rahulikult n2ebki rohkem?
Homme-ylehomme s6idame tagasi Chiang Maisse, v6tame oma Hiina viisad ja m6tleme, kustkaudu Laosesse siseneda. Mind millegip2rast juba kohutavalt t6mbab sinnapoole.
Sunday, March 4, 2012
Chiang Mai, Level 3
Chiang Mai, Level 3
Eile oli meil yks huvitav seik.
Kui olla juba pikemat aega r2ndurielu elanud, v2sib sellest 2ra ja tahaks vahepeal ka normaalset elu elada ja teha asju, mida r2ndurid tavaliselt ei tee - n2iteks, k2ia multiplex kinos filmi vaatamas.
Juba kassade juures v6tab meid vastu maitsekalt valitud ambientne muusika, punased vaibad ja sametised pingid j2medate sammaste ymber. Teenindajad on viisakad ja v2ljapeetud k2itumisega, riietatud minu meelest ysna pidulikult. Ka teised kinokylastajaid (n2eme peale enda aint m6nda paarikest) k2ituvad ja on riides umbes nii nagu Eestis ollakse teatris. Kinosaal on samuti ilus ja puhas. Veidi S6pruse moodi, aga korralikum ja uhkemalt kaunistatud.
Saalis on peale meie veel umbes 5 inimest. K6ik istuvad v2ga vaikselt, aint mingit sosinat on kosta vahepeal. Ekraanil jooksevad treilerid ja reklaamid - k6ik filmilindilt. Siis ilmub mingi tekst (ingliskeelsetest s6nadest loen v2lja "Ministry of energy" ja "His majesty...") ja kuninga pilt, hakkab k6lama lastelaululiku seadega lauluke ja jooksevad kaadrid t88stushoonetest ja maastikust. Meie selja tagant koputatakse Marile n2rviliselt 6lale "Stand-up!". Meist eespool ei istu kedagi, nii et alles nyyd m2rkame, et ylej22nud 5 inimest saalis seisavad juba pysti. Lastelauluke kogub hoogu, muutub suureks ja paatoslikuks, ekraanile ilmuvad j2rjest kaadrid v2ga innustunud ilmega erinevatest inimestest hymni laulmas. Pilte tuleb aina juurde, kuni l6puks k6ik sulab kuldseks v2rviks ja seej2rel Tai riigilipuks. Ning h6redalt asustatud kinosaal seisab ustavalt. Kummaline, veidi dystoopiline, samas l6bus kogemus.
P2ikeseloojangul m2ngitava hymni seisakuid rongi- ja bussijaamas olime juba varemgi kogenud. Flash mobi moodi asi - mis iganes kellelgi parasjagu k2sil on, hymni aeg t6useb terve terminal pysti ja k6ndijad j22vad seisma. Seekordne laul, v2hemalt selle algus k6las aga teisiti. V6ib-olla on neil mitu t2htsat laulu? V6i k6lab riiklikes asutustes mingisugune lyhendatud variant?
Tulime Mariga Ko-Pha-Nganilt otse P6hja-Taimaale, Chiang Mai'sse. Guidebook ytleb selle linna kohta, et sel on k6ik Bangkoki eelised, aga on v2hem puudusi - selgem 6hk ning rahulikum atmosf22r. Umbes nii ongi. 88bime nyyd ylikorralikus guesthousis (iga 6htu, kui linnast tuleme, on voodi tehtud ja asjad korda pandud toas) ja kulutame raha hea toidu ning kaunite r6ivaste peale, mida siin on rohkesti. Enam-v2hem k6ik riided, millega Eestist sai tuldud, on praeguseks kergemate, 6hemate ja ilusamate vastu v2lja vahetatud. Yhe 7-kilose paki saatsime koju juba Bangkokist, teine sama suur l2heb varsti teele siit.
Andsime oma passid Hiina viisa jaoks saatkonda. Yhtlasi olen kogunud v22rtuslikku informatsiooni parmupillitraditsiooniga m2gih6imude kohta ning t6en2oliselt 6nnestub mul varsti ka m6ned kohalikud pillid omandada.
Eile oli meil yks huvitav seik.
Kui olla juba pikemat aega r2ndurielu elanud, v2sib sellest 2ra ja tahaks vahepeal ka normaalset elu elada ja teha asju, mida r2ndurid tavaliselt ei tee - n2iteks, k2ia multiplex kinos filmi vaatamas.
Juba kassade juures v6tab meid vastu maitsekalt valitud ambientne muusika, punased vaibad ja sametised pingid j2medate sammaste ymber. Teenindajad on viisakad ja v2ljapeetud k2itumisega, riietatud minu meelest ysna pidulikult. Ka teised kinokylastajaid (n2eme peale enda aint m6nda paarikest) k2ituvad ja on riides umbes nii nagu Eestis ollakse teatris. Kinosaal on samuti ilus ja puhas. Veidi S6pruse moodi, aga korralikum ja uhkemalt kaunistatud.
Saalis on peale meie veel umbes 5 inimest. K6ik istuvad v2ga vaikselt, aint mingit sosinat on kosta vahepeal. Ekraanil jooksevad treilerid ja reklaamid - k6ik filmilindilt. Siis ilmub mingi tekst (ingliskeelsetest s6nadest loen v2lja "Ministry of energy" ja "His majesty...") ja kuninga pilt, hakkab k6lama lastelaululiku seadega lauluke ja jooksevad kaadrid t88stushoonetest ja maastikust. Meie selja tagant koputatakse Marile n2rviliselt 6lale "Stand-up!". Meist eespool ei istu kedagi, nii et alles nyyd m2rkame, et ylej22nud 5 inimest saalis seisavad juba pysti. Lastelauluke kogub hoogu, muutub suureks ja paatoslikuks, ekraanile ilmuvad j2rjest kaadrid v2ga innustunud ilmega erinevatest inimestest hymni laulmas. Pilte tuleb aina juurde, kuni l6puks k6ik sulab kuldseks v2rviks ja seej2rel Tai riigilipuks. Ning h6redalt asustatud kinosaal seisab ustavalt. Kummaline, veidi dystoopiline, samas l6bus kogemus.
P2ikeseloojangul m2ngitava hymni seisakuid rongi- ja bussijaamas olime juba varemgi kogenud. Flash mobi moodi asi - mis iganes kellelgi parasjagu k2sil on, hymni aeg t6useb terve terminal pysti ja k6ndijad j22vad seisma. Seekordne laul, v2hemalt selle algus k6las aga teisiti. V6ib-olla on neil mitu t2htsat laulu? V6i k6lab riiklikes asutustes mingisugune lyhendatud variant?
Tulime Mariga Ko-Pha-Nganilt otse P6hja-Taimaale, Chiang Mai'sse. Guidebook ytleb selle linna kohta, et sel on k6ik Bangkoki eelised, aga on v2hem puudusi - selgem 6hk ning rahulikum atmosf22r. Umbes nii ongi. 88bime nyyd ylikorralikus guesthousis (iga 6htu, kui linnast tuleme, on voodi tehtud ja asjad korda pandud toas) ja kulutame raha hea toidu ning kaunite r6ivaste peale, mida siin on rohkesti. Enam-v2hem k6ik riided, millega Eestist sai tuldud, on praeguseks kergemate, 6hemate ja ilusamate vastu v2lja vahetatud. Yhe 7-kilose paki saatsime koju juba Bangkokist, teine sama suur l2heb varsti teele siit.
Andsime oma passid Hiina viisa jaoks saatkonda. Yhtlasi olen kogunud v22rtuslikku informatsiooni parmupillitraditsiooniga m2gih6imude kohta ning t6en2oliselt 6nnestub mul varsti ka m6ned kohalikud pillid omandada.
Subscribe to:
Comments (Atom)